Aaron 5 kuud (ja palju muud)

Uskumatu, et mu beebi on viie kuu, ühe nädala ja ühe päeva vanune. Ja ta pole enam temps mitte beebi. Vähemalt mitte see pisike liikumatu tomp, mida ühest kohast teise kandsid, ilma et tal endal suurt selle kohta öelda oleks.

Nende iga kuiste piltide tegemine läheb aina keerulisemaks - no ei püsi teine pudeliski paigal. Tekile ei taha ta ka väga enam ära mahtuda ning mõni kehaosa on alati kaadrist väljas.

Aaron küll veel ei rooma ega käputa, kuid liikumatu ta ei ole. Pöörab seljalt kõhule üle mõlema külje nagu vana kala. Keerleb ümber oma "ettekujutatava telje" - paned maha selili, näoga akna poole ja mõne aja pärast on tegelinski end kõhuli keeranud ning teinud veel ka 180 kraadise pöörde. Süles ei püsi ta ka paigal, sipleb igas võimalikus suunas. Ja see kõik teeb mu nii härdaks... iga tema uus oskus, kogu areng seni ja edaspidi, aitavad kaasa tema iseseisvumisele. Minu laps... kasvab suureks. Kaugel pole see päev, mil ta liigub ühest punktist teise, ilma et keegi teda aitama peaks. Kohe päris nurga taga on juba iseseisvalt ka muu toidu söömine kui vaid rinnapiima. Olen üks uhke ema.

Meie päevakavas pole suurt miskit muutunud. Päevaunesid on... kaks, vahel kolm. Esimene tunnine, teine üle kahe tunni. Peale kella 15 pikast unest ärkamist Aaron kuni ööuneni üldiselt ei maga. Tee või tina aga ei maga. See tähendab, et uneajaks veidi peale 19 on laps tihti väga väsinud. Väsimusest hoolimata on tal aga siiski omajagu jaksu et voodis sipleda ja jutustada. Nii mõnigi õhtu tuleb Aaronit korduvalt kõhult seljale keerata, enne kui ta lõpuks uinub.

Täna õhtune Aaroni unepoos. Ma kahtlustan, et pikka und ta nii ei tee... (ja mul oli õigus, laps ärkas vaevu pool tundi peale selle pildi tegemist)

Ja noh, häbi häbi mulle.. päevauned on ikka veel jamasti. Pika une teeb vankris ning kuigi mul õnnestub ka mõnda aega pargipingil istuda ja raamatut lugeda, tuleb ikka unetsükklite vaheldumise ajal kiirelt paar sammu teha, enne kui laps virgub. Ning lühem uni, see tuleb tihti kõhukotis. Mõnel korral õnnestub mul ta rõdul vankris tuttu saada, mõnel korral ka tema voodis, kuid tihti siiski mitte. Ma tean, et see on midagi, mida pean muutma, sest ta kasvab ju aina suuremaks. Kaua ma nõnda jaksan. Igaljuhul jah, selles aspektis tunnen ma end veidi läbikukkununa.

Tänase lõunaune magas Aaron vankris. Küll aga jäi ta tuttu linas. See polnud muidugi mul plaanis, plaan oli lasta tal veidi unisemaks vajuda ning veidi lähedust saada, enne kui ma ta vankrisse panen, kuid jäin hiljaks. 

Lisaks lugesin hiljuti raamatut "Laps varakult potile". Paistab, et ka potitamise rongist olen juba maha jäänud... ning selles osas ei ole mul plaane ka korrektuure teha enne kui Eestist tagasi tuleme. Kuid siis on Aaron juba kuue kuune ning selleks ajaks (antud ramatu kohaselt) olevat beebid juba mähkmega harjunud ning potitreenimine on palju raskem. Pffff, kindlasti olid ajad, mil laste kasvatamine oli kordades lihtsam. Praegu on lihtsalt liiga palju nõudmisi ja informatsiooni... kuskilt otsast sa nii või naa kukud kellegi silmis läbi. Kahju on lihtsalt, kui see keegi on inimene, kes on sulle kallis ja kelle arvamus sulle korda läheb.

Minu puudujääkidest olenemata on Aaron nii vahva laps. Ma olen üüratult ääretult uhke selle pisikese inimese üle, kes ta on. Iga päevaga õpin ma teda aina paremini tundma ning tema omakorda näitab meile oma iseloomu aina enam ja enam. Vaikselt on ta hakanud juba huvi tundma ka suurte inimeste toidu vastu. Enam ei ole ta õhtusöögi ajal nõus omaette kuskil toimetama vaid tahab ikka ka seltsis olla. Nii siis mööduvadki meil Allariga õhtusöögid last korda mööda süles hoides ning oma taldrikut tema käte ulatusest eemale lükates.

Õues oli 28 kraadi ja Aaronil oli üpris raske magada, seega me istusime niisama pargipingil puude varjus ja vaatasime inimesi mööda kõndimas.

Mängumatil on Aaron hea meelega mõnda aega omaette. Aja pikkus sõltub tema tujust ja väsimusastmest. Üldiselt mängib ta omaette kohe peale sööki ja peale ärkamist 15 minti ikka, tavaliselt kauem. Kuid nüüd kus ta nii aktiivne on, ei püsi ta hetkegi enam oma seljal. Nii kui maha paned on tema kõhuli. Ja siis on vaja mänguasju ette, kuid kahjuks ei ole ta veel oma kätega küige osavam ning need mänguasjad ei püsi just kaua tal ees. Mõne aja pärast on need ta haarde ulatusest väljas. Esialgu ta üritab ise kõigest väest neid kätte saada ning on varba otstest näppude otseni välja sirutatud. Oi see on halenaljaks vaatepilt, kuidas ta kõigest väest üritab miskit kätte saada aga no ei tule. Aga siiski jääb puudu ning siis kutsutakse mind või allarit appi. Seejärel möödub veidi aega ja jama kordub. Lisaks on mul tunne et ta on oma mänguasjadest tüdinemas, mõistuse hääl väidab muidugi vastupidist.

Aaron küünitamas kõigest väest ihaldatud mänguasjani. Vaene laps, raske on see liikumatu elu.

Esimene emadepäev

Päev enne emadepäeva avastas Allar, et invalidovnas on avatud uste päev. Sinna me siis tol päeval suundusimegi. Ma olin mitmeid, mitmeid kordi sellest hoonest mööda kõndinud, kui seal mõni filmimine toimus ning uksed avatud olid, ja mõelnud, et milline see küll sees on. Ustes paistis majaõu ning seal lagunenud hurtsik ja suured puud. Nüüd sai siis ka uudishimu lõpuks rahuldatud. Kuna me ei olnud ainsad välismaalased seal, saime me endale lausa inglise keelse giidi.

Selline oli siis järjekord hommikul invalidovna ees.

Ka Aaron ärkas ringkäigu jaoks üles. Ta on alati üleval kui kuskil miskit toimub.

Selles ruumis filmiti ühte Einsteini kohta käivat sarja (veidi). Vist oli tegu sellega siin : http://www.imdb.com/title/tt5673782/

Tegu on väga kauni hoonega ning jube kahju et see tühjalt seisab. Kuid mitte kellelgi pole raha, et asja korda teha... nagu ikka selliste asjadega on.

Emadepäeval magasin kaua, käisime Allari ja Aaroniga jalutamas ning väljas söömas. Täitsa teistsugune on emadepäev, kui see on ka sinu päev.

"Ei Aaron, sina ei saa"

Napilt jäime kuivaks sel päeval.

Aga muidu on elu suht rahulik ja tavaline. Panen paar pilti ka, et illustreerida.

Tegime Aaroniga ilma toiduta pikniku. Peab IKEAsse minema, et mingi korralik suur lina osta pikutamiseks.

Neljapäeval käisin kohalike rahvusvaheliste emmeda "beebikandmise" kokkusaamisel. Päris vahva üritus oli. Ostsin endale ka lina, mille Jass, kui kohvrisse mahub, järgmine nädal siia toob. Siis saan hakata siduseid harjutama. Teine naisterahvas pildil on Norrakas. Samuti oli kohal üks Soomlane, Rumeenlane, Malaislane... Kokku oli meid umbes kaheksa ning üldiselt toimub see üritus igakuiselt. Eelmine kuu ma ei käinud, kuna see toimus lihtsalt liiga kaugel kodust. Kuid seekord oli vaid 20 minti teekond - neist suurem osa trammiga. 

Aaroni üks lemmik mänge on see, kui ma talle mänguasjad sinna karpi laon ja siis tema need ükshaaval välja saab kiskuda. Ma usun, et samal põhjusel on ka mu meigikott huvitav.

Kuumade ilmadega on Aaroni uni katkendlikum. Ja nõnda me siis puuvarjus istumegi ja mööduvaid inimesi vaatame, kuni laps taas nõus vankrisse minema.

"Miks nii kuuuuuum on???"

C.

Aeg lendab

Kaks kelmikat noormeest.

Invalidovnas tehti filmi. Nägime Allariga mingit meest vanaaegses sõjaväe mundris (Allari sõnul Saksa omas). 

Pai pai. Ujuvad ninasarvikud ühe büroohoonete kompleksi juures.

Tänasele postitusele pole tõesti paremat pealkirja, kui et aeg lendab. Tõsiasi, et päevad, nädalad ja isegi kuud mööduvad nõnda nõnda kiiresti, oli üks neid põhjuseid, mis toetas meie Tšehhi kolimist. "See aasta läheb ju nii kiiresti" ütlesime me endile ja teineteisele... ning meil on seni olnud täiesti õigus.

Juba on peaaegu möödunud ka järjekordne kuu. Aprill on läinud, suvi koputab uksele. Ning poja on peagi viie kuuline. Enam pole kaua kui tuleb lisatoit, roomamised, hambad ja oi kui palju muud meid ees ootab. Viimasel Aaroni arsti visiidil saime talle tehtud ka esimese viisik vaktsiini. Aga erinevatelt varasematest arstilkäikudest olime me sel korral sunnitud arstiabi eest tasuma.

Nimelt sulgeti meie senine arstikabinet ning nüüd on meil uued arstid kõrval kabinetis. Eks ta natu kurb ole, eelmised olid vähemalt toredad ja rääkisid mõlemad väga head inglise keelt. Nüüd räägib keelt vaid arst, õde ei saa essugi aru. Igaljuhul teavitati meid tulekul, et meie kindlustus ei kata vaktsineerimist (mis on veider sest eelneval korral kattis - jah vaktsiini maksime ise kuid see oli ka kõik) ning koguaerve, koos arsti konsulatsiooni ja süsti tegemise ning vaktsiini enda hinnaga oli 30 euri kandis. Mitte just väga suur põnts rahakotile, kuid üllatav siiski. Mida ma ise kahtlustan on, et eelnevad arstid märkisid meie käigu kui "erakorralise" (kuna Euroopa Ravikindlustuskaart katab just selle abi) sõltumata tõsiasjast, et läksime vaid vaktsiini tegema ja Aaronit kaaluma. Uued arstid nii vastutulelikud pole...

Samas nüüd kus Aaron on suurem ei ole arstile loodetavasti nõnda tihti asja. Enam ei kontrollita ju tema arengut iga kuuliselt. Järgmine visiit on veidi enne 5nda kuu sünnipäeva - siis tehakse teine viisiku süst. Kolmanda viisiku süsti teeme aga Eestis - see on kõik sealse perearstiga läbi räägitud. 

Mõni aeg tagasi jõudsid meile külla ka euroopa ränduritest Karelsonide pere. Kahjuks nad õnnistasid meid oma kohalolekuga vaid üheks ööpäevaks, kuid ka see on parem kui ei midagi. Pealegi näeme juunis juba Eestis. Lühivisiidi tõttu ei jõudnudki suurt miskit teha. Jalutasime veidi väljas, külastasime Vitkovi "mäge" ja imetlesime Praha vaadet. Õhtul ajasime niisama juttu (aasta ema skandaalist ja paljust muust). Oli väga tore vahelduseks ka mõne sõbraga aega veeta.

Aprilli viimane nädal viis meid aga Eesti. Ütlen ausalt, et ma ootasin antud reisi pigem väikese kartusega. Ma polnud kindel, kui hästi Aaron teekonda talub või milline meie sealne päev välja hakkab nägema. Emana tahan ma Aaronile aga parimat ning tean et selleks on rutiin ja stabiilsus. Pidevad uued kohad, uued (tihti isegi võõrad) inimesed, kes kõik last hoida ja temaga mängida soovivad, ühest kohast teise piiderdamine.... Ma muretsesin, kuidas see kõik nõnda väiksele inimesele mõjuda võib (kelle elu on seni keerelnud ühe paiga ning kahe inimese ümber).

Ja eks ma muretsesin ka enda pärast. Aaron pole ainus, kellele rutiin meeldib. Kindel päevakava on ka mulle väga südamelähedane. Ning eks olles siin hommikust õhtuni lapsega ninapidi koos on Eestis veidi raske tast "lahti lasta" ning mitte tahta kontrollida igat olukorda. 

Üldjoontes läks reis siiski hästi. Kõige raskem osa oli autosõit Riiast Tartusse. Venis teine kuidagi väga ning kuna lennuk maandus suhteliselt hilja siis selleks ajaks oli Aaron juba väsinud päevast (siin ei aidanud ka tõsiasi, et ta ei maganud terve lennu). Aaron pole ka harjunud ju hällis sõitma (rääkimata siis hällis pikalt sõitmisest) ega seal magama. Tegi vaid lühikesi uinakuid ning ärkvel olles vajas pidevat lõbustamist. Lõpuks Allari vanemate juurde jõudes olime me mõlemad nii nii läbi kui läbi olla saab. 

Tagasitulek sujus juba lihtsamalt., Hommikune aeg on autosõiduks palju parem ning Aaron tegi isegi lennukis väikese uinaku. Vaid taksosõit koju oli veidi virilam aeg. 

Tulevikus proovime siiski leida lennud Tallinna ja tulla ehk rongiga (kuid isegi autoga on Tallinn-Tartu kiirem ja mugav kui Riia) kuna mida liikuvamaks Aaron kasvab, seda väiksem on tõenäosus et ta pikki turvahällis sõite hästi taluma hakkab. 

"Puhkus" ise sujus hästi. Vanavanemad said Aaroniga aega veeta, Allar sai pead tuulutada ning mina... mina olin tagasi koju jõudes kergendunud, mõeldes et ehk lõpuks saab ka puhata :D

Taas satume Eesti veidi enne Aaorni 6nda kuu sünnat ning lahkume veidi peale Jaani. Minu väike soov oleks kuskile spasse minna, kino külastada ja meibi Pärnus käia. Igaljuhul sooviks mitte vaid Tartuga piirduda. Samas kui Aaron niigi ei armasta turvahälliga reisimist siis... Vastseliina laat on sel ajal, Seda sooviks külastada. Aaronit oodates oli mul ikka laatadel käies mõte et oi, järgmine aasta ma tulen siia juba oma lapsega. Seega vähemalt ühel laadal pean ma ära käima. 

C.