Seda piti oli väga keeruline teha. Ta ei püsi kuidagi paigal. Veel vähem selili. Pildi tegemise ajal Allar vehkis pea kohal tekiga ja lõbustas Aaronit nagu viimne päev oleks käes.
Aaroni esimene uus tutvus - Gréta. Kaks nädalat Aaronist noorem, mitu kilo kergem kuid sama virk ja kraps. Taga paistab Gréta ema, kes on täitsa tšill kuju. Meil suuresti sarnane suhtumine sellesse lapse kasvatamisesse. Ning meil ka sama käru - BJCM GT. Päris veider oli, kui me, kaks võõrast, kokku saime ja meile vaatasid käeotsas vastu samasugused kärud. What are the odds? Aga jah, me lasime lastel vabalt mõllata ja teineteise otsas turnida, käsi ning näppe kõikjale toppida. Nagu pildilt näha, siis nad mõlemad nautisid seda kohtumist ja meil on plaanis kindlasti ka edaspidi kokku saada.
Aaron seisab... toe najal. Tegelt juba ammu. Hakkas seisma varakult peale seitsmenda kuu sünnat ning on selles aina parem.
Siin need kaks hammast ongi.
Aaron vanaemaga Vana-Juudi kalmistul.
Hispaania sünagoogi sisevaade.
Hommikuse traditsiooni jätk.
Karltejni loss.
Vaade lossi katuselt.
Peale ühe väga väga vana - küünlad valgusallikana vana - hõbedakaevanduse külastust.
Väike pätt - kõik kõik on niiiii huvitav.
Üks päev käisime PEREGA (nii tore sõna kas pole) mänguväljakul kiikumas. Jube palav oli.
Minu musi... 8 kuud. Ei püsi pudeliski paigal.
Sel neljapäeval sai käidud järjekordsel rahvusvaheliste emade lapsekandmise kokkusaamisel. Sai proovitud Tula Standardit, mis on kordades mugavam kui Ergobaby, imetletud Oscha ja Soul sling linu ning jutustatud emadega. Väga vahva oli. Sellised kokku saamised panevad perspektiivi selle, kui tubli Aaron ikka on (mitte et lapsed kes ei ole nii "arenenud" ei oleks tublid)... Kõk olid nii üllatunud, et ta nõnda varakult juba püsti end ajab ning toe najal samme teeb (selleks toeks enamasti minu jalad). Lisaks on hästi näha et Aaron on ikka jube aktiivne laps. Teised lapsed olid kõik palju rahulikumad, istusid oma emade juures. Aaron käis ühest platsi otsast teise... vaatas üle kõik kotid ning üritas tutvust luua iga teise lapsega.
Kõige alumisel pildil on Aaron koos temast kaks nädalat noorema poisiga. Nagu näha on beebisid igas suuruses..
Täna käisime Aaroniga piknikul. Meie lähedale tulid kolm koera mängma ning Aaron ei suutnud neilt pilku ära saada. Muudkui müta-müta jooksis nende poole oma neljal "jalal". Tal oli nii põnev.
Hiljem tegime väikese lõuna. Ma olin võtnud meile ühe woki ja paar kevadrulli, magustoiduks üks mõnus kaerahelbe muffin. Aaron on nii nii tubli sööja. Ma olen nii uhke ja üdini õnnelik, et me näputoidu valisime, mitte ei mässa nende püreedega stiilis "lennuk tuleb".
Ja pildirea lõpetuseks ... minu muhe mehike.
See sünnipäev algas nõnda, et kalli lapse vanematel läks täitsa meelest, et lapsel üldse sünna. Mina ärkasin lapsega ja toimetasin nagu iga teine päev, Allargi läks tööle ilma ubinale õnne soovimata. Ja kuna Allar tuli töölt tunduvalt varem koju, ei saanud ta ka kooki tuua. Seega, me ei tähistanud isegi õhtul. Kuidagi vaikselt hiilis 8nda kuu täitumine ligi.
Kui 7mes kuu tuli hulgaliste muutustega - istumine, roomamine, käputamine - siis kaheksas kuu on möödunud olemasolevate oskuste lihvimise valguses. Nüüdseks ajab Aaron end kõige toel kahele jalale ning seisab täitsa sirgelt ja tugevalt. Vahel toetab vaid ühe käega kuskilt kinni hoides. Kõige lemmikum tugi olen siiski mina kuid sobib ka diivan, teleka alune kapp, toolide jalad, vann. Ooo vann... praise be, et meil see suur vann on, milles Aaron saab möllata, kuna istuli ta selles enam ei ole nõus olema. Nii ta lendabki ühest vanni otsast teise, sukeldub peadpidi vee alla... ise nõnda õnnelik.
Eks ta vaikselt harjutab ka samme. Ostsime talle ka käimistoe, kuid seni ta sellest väga vaimustuses pole. Mõned ükskikud sammud saab ta siiski tehtud. Mitte nüüd valesti aru saada... meil kiiret pole selle kõndimisega. Muidugi väike kihlvedu meil on... Allar arvab et üheksandaks kuuks kõnnib, mina arvasin et kümnendaks... kuid nüüd ma usun et pigem siiski veel hiljem.
Lisaks alustasime me sel kuul potitamisega. Ma ei nimetaks seda treeninguks, sest noh... aktiivsest trennist on asi kaugel. Pigem vaikselt tutvume. Seni panen Aaroni paar-kolm korda päevas potile kohe peale ärkamist ning peaaegu iga kord õnnestub piss (ja isegi kaka) potti saada. Ta on niiii niiii tubli. Eks ma tean, et ma peaks veel tihedamini panema kuid titesammud ma ütlen endale. Küll me jõuame.
Unega on aga ikka veel nii, et lõuna ajal magame me koos. Varasemalt magasin ka mina, kuid viimased ööd (ei taha ära sõnuda) on Aaron... paari erandiga... maganud varahommikuni ilma söömata ja ärkamata. Eks näis kaua see kestma jääb. Muidugi halbu öid on ka. Hiljuti just magas ta öösel kaisus, sest mingi põhjusel oli iga tunni aja tagant nutuga ärkamine. Ju oli siis vaja. Hetkel neid sõnu kirjutades, tundub ka, et tuleb raskem öö. Kell pole veel 22 ja Aaron on juba kaks korda ärganud ja korra vääksunud. Noh mis seal ikka... ööd ega päevad pole vennad ega õed ja nii edasi...
Igaljuhul, meil on kõik hästi. Ilmad on jahedamaks läinud. Õhus on tunda sügist. Eriti õhtuti, kui õhk karske on. Samas nädalavahetuseks lubab taas 30 kraadi.
Aa ma täitsa unustasin... Esmaspäeval käisime Aaroniga esimest korda mängutoas. Siin kohe kodu tänaval on üks vahva kohvik/mängutuba ning meie ja mõned teised kohalikud rahvusvahelised emmed ning lapsed saime seal kokku. Kahjuks ei olnud meil Aaroniga võimalik kaua olla, kuna uneaeg tikkus peale (mitte mulle ofkoors) kuid see tunnike, mis me seal olime, paistis Aaronile väga meeldivat. Muidugi eks Aaron oli veel väike. Ning ta ei mõista, et teised lapsed ei pruugi tahta kui ta nende mängu uudistama poeb või veelgi enam neid endid käega katsuda üritab. Ja nii siis saigi Aaronit muudkui pisut kaugemale viidud ja tema tähelepanu üritatud köita muude asjadega.
Juhtus ka üks veider asi. Aaron tegi reaalselt kalli võõrale tädile (samalt naiselt olin ma varasemalt oma ruutlina ostnud... millest ups pole ka ühtegi pilti... parandan selle vea kohe). Läks tema najale turnima, hoidis kätest, tõmbas end jalule ja turnis jalgadele (me istusime maas) ning siis läks ja pani oma pea tädi õlale ja käed ümber ning oli üpris pikalt nõnda.
Lapsekandmine oma täies hiilguses! Tegu siis järelturult skooritud Soul Sling linase Meh Dai ehk ruutlinaga. Jube jube mugav asi... palju parem kui kandekott (kuid keerulisem kasutada).
Järgmise korrani!
C.
No comments:
Post a Comment